Täna nüüd asjad päris nii ei läinud nagu me oleks tahtnud, kuid hetkevorm ning tänane etapi raskusaste ja ekstreemsed ilmaolud lihtsalt ei lubanud mul hea tulemuseni jõuda. Olen praegu omadega seal maal, et sellisel piisavalt pikal kaheksapäevasel tuuril oleksin ainult hiilides saanud TOP 10-15 koha – st. oleks olnud vaja soodsamaid tingimusi, eelkõige kergemat ilma.

Võtan kiirelt etapi kokku. 155 km ja minu jaoks pea 5 tundi väldanud etapil sain lõpuni ääri-veeri, sest liiga ekstreemsed ilmaolud ei lubanud hetkevormiga rohkemat ära teha. Umbes 30. km peal hakkas vihma sadama ja oli +10 kraadi. Tõmbasin küll kiirelt kile selga, mütsi panin kiivri alla ja korralikud sukeldujate kindad sõrmede otsa, kuid ikkagi tundsin end kui jäätükina. Sai veel mitu pudelit sooja teed näost sisse aetud ja veel üks vihmavest kilele otsa tõmmatud – ei miskit, hammaste klõbin ainult tugevenes…

120. km peal hakkasime vallutama Col de Varsi. Moraaliga oli kõik korras, sest vihm ja külm mul motti maha ei tõmba. Vastupidi just, tavaliselt mulle sellised ilmaolud meeldivad just ekstreemsuse pärast, kuna sellistes oludes tunnen, et tegu pole mingi lihtsa jamaga vaid õige meeste võidusõiduga. Tõusu all olime tiimiga ilusti pundi ees ja tunne oli norm, kuid nii kui mäge vallutama hakkasime, tundsin jalgades ainult ülimat valu ja külma ning ei grammigi jõudu. Vaid kolmeks mindaks mind peagruppi jätkuski. Järgnevalt tõmbasin mõni minut hinge ja alla veel ei andnud, vaid võtsin oma tempo sisse. Nühkisin kuni tõusu viimase kildini sellise paraja tempoga, kuid siis sain veel kord kui haamriga pähe ja tempo vajus väga ära. Sain aru, et täna tuleb lihtsalt kuidagi lõpuni vedada. Sel hetkel polnud ma kindel, kas jõuangi finišisse, sest ees ootas 25. kilda pikkune laskumine. Sadas vihma ja termomeeter oli +3 kraadi peal. Olenemata kõigist kiledest ja asjadest oli tükk tegu, et mäest alla saada. Lihtsalt tänu suurele lõdisemisele ei suutnud rattaga just eriti pädevalt toime tulla. Alla ma siiski sain ja võtsin ette ka teekonna viimase Risouli mäe otsa. Seda ainult seepärast, et meie hotell asus seal. Kui hotell oleks all olnud, poleks ma kohe kindlasti seda viimast tunniajast ronimist ette võtnud. Üles jõudsin viimases grupis, kus oli umbes 10-15 meest ja saime siis lõpuks võitjalt 25 min sisse.

Hotellis kiire kuum vann ja sinna otsa veel korralik hunnik süüa ja peaaegu kohe tuli magus uni! Ärkasin alles õhtusöögiks ja seepärast blogi viibiski.

Üldiselt Dauphiné kohta nii palju, et iga aasta olen alguses paremini sõitnud ja siis lõpus täielikku auku vajunud. Nii ka see aasta, kuid nii stabiilselt pole veel siiski sõitnud. Parim kokkuvõttekoht, mis üldse suutnud teha – 27 – varasem oli 45. Siit saab ainult paremaks minna.

Edasi olen 3 päeva Alpides tiimiga laagris. Homme tšekkame tuuri tt trassi ja ülehomme harjutame meeskonna eraldistarti, mis tuleb läbida tuuri neljandal etapil Nice’is.

Järgnevaks nädalane laager Marbellas ja pärast juba eestikad.

Seniks adjöö

Nati pelgasin tänast rasket päeva, sest eile olin tõsistes raskustes ja etapi start oli täna mulle päris valus. Jalad olid tühjad, kuid aimasin, et läheb paremaks, sest tavaliselt kui alguses on kehv, siis lõpus on parem ja nii ka oli. Kui olime Alpe d’Huezi selja taha jätnud ja järgneva üli keerulise ning kohati kruusakattega pika laskumise läbinud, läks enesetunne tunduvalt paremaks.

Päeva eelviimasel tõusul Col de Noyeril – 10 km pikk – olin häälestatud positiivselt, sest ennem seda mul raske polnud ja olin talitanud õigesti, st. sõin ja jõin korralikult ega raisanud asjatult jõudu. Uskusin, et võin sama hea ralli teha nagu mõni päev tagasi, kui Valmorelis 7. olin. Päris nii ei läinud. Tõus läks lõpu poole järsemaks ning kuna ma tunnen, et jõudu veel piisavalt pole, siis kannatasingi järskudel kohtadel ja kui tõus laugemaks läks, sain
taastuda. Lõpp oli aga liiga järsk, seega täna finišini välja ei vedanud. 3 km enne selle eelviimase tõusu lõppu imesin ära muidugi. Püssi põõsasse ei visanud, mängus on ju tiimide arvestus (tõusime täna 3. Sky ja Saxo järele), kuid veel tähtsam oli lõpuni punnida, et hea trenn saada. Kuna sel hetkel, kui maha jäin, oli ees veel oma 15 meest, taipasin kiirelt, et top10-st langen kokkuvõttes välja. Selle Noyeri lõpuni sõitsin koos noortearvestuse liidri Dennise (Garminist),
Talanzky, Voeckleri, Cunego ja Genieziga. Järgnev 5 km pikkune laskumine ja veel viimane vähe laugem 4,5 km tõus. Seal tegi pool tööd ära Cunego ja viimased paar kiltsi andsin ise nii kuis tuli ja olingi finišis täitsa okei 16. kohaga + 1.40 min Sanchezile.

Olen tänase sõiduga väga rahul. See, et ma maha jäin, aga samas suutsin kõva tempoga lõpuni punnida, on märk sellest, et teen kõik õigesti. Kui ma poleks jõudnud enam lõpus pingutada, vaat see oleks juba halb märk olnud.

Homme on peaeesmärk aidata Navarrot, sest poodiumikoht kokkuvõttes on vaid 9 sekundi kaugusel. Eks näis, mis taktika siit tuleb, aga samas kolmandat
kohta hoiab eelmise aasta teine Michael Rogers. Tema alistamine saaks raske olema. Kuid iial ei tea, mis üllatusi veel homsel viimasel raskel päeval võib tulla. Pidi ka vihma sadama…

Tervisest ei hakka aga pikalt pasundama. Ma pole ainuke, kel õietolm elu kibedaks teeb, pool punti ainult tatistavad ja ägavad.

Olgu siis veel öeldud, et olen päevaga rahul ja emotsioonid on head.

Täna sai maha peetud raskeim päev Dauphiné tuuril. Imelik, sest kogu punt oli valmis rahulikuks päevaks. Profiil polnud just kõrgmägedes, vaid sobis rohkem nagu sprindipoistele, aga läks sootuks teisiti!

Esimene tund 55 km/h keskmist kiirust ehk siis pandi täie jõuga…Järgnevalt võeti viieks kildaks hoog maha ja siis tõmbas Europcar mansa ette. Nad kangutasid üks tubli 15 km nii kuis jõudsid ja järgnevalt läksime vallutama päeva raskeimat tõusu- 8 km pikkust. Sellel künkal lükkas Voeckler pedaali põhja ja pani mõne kaaslasega minema. Kuna ette said mehed, kes ka kokkuvõttes väga kaugel polnud nt. Seeldrayers Astanast, siis taga magama ei jäädud. Sky tõmbas rongi ette ja mingi aeg läks neile appi Quickstep, sest nad lootsid Meersmanile grupifiniši korraldada.

Minul oli lihtne päev nii kaua, kuni trass läks mägisemaks ja hapnikut tuli hakata rohkem ahmima. Kiirelt tajusin, et täna on kopsud korralikus blokaatos! Selle põhjuseid ei saa kaugelt otsida, mega palav ilm (kohati 40. kraadi kuuma päikse käes) ja õietolmu sadas nagu lumena igalt poolt kaela. Nii muutus sõit iga kildi järel järjest raskemaks…uhh! Päris surnud tunne oli lõpus! Kuid ma ei muretse ega stressa, eile ei hakanud heietama, aga ka eile olin oma hapniku võimetest vaid 70 % tasemel (täpselt see mis puudu, et etapivõidu peale mängida; õnneks mäe otsas läks paremaks, sest nii kõrgel pole veel õitsele löönud). Täna näitas test aga 63% ja see tulemus on juba väga kehv. Pikka mäge niiviisi rünnata ei saaks. Aga ehk on homme parem. Pidi paar tilka vihmagi tulema lööb äkki tolmu maha. See allergiline astma tuleb mulle veel kasuks, sest hüpoksia läbi üritab organism rohkem punast verd toota ning kui juulis tolmu enam pole, on mu hingamine tip-top. See annab juba korraliku puraka juurde ning lisaks on punaliblesi rohkem, nii et iga jama võib millekski hea olla. Seda näeme aga juba tuuril.

Olen päevaga rahul. Lõpetasin ju grupis ega saanud ajalist pakki. Ka tiim toetas korralikult.

Homme ootab ees jube raske ja pikk mägede vallutamine. Eks näis, mis saab.

Ja nüüd siis sellest, kuidas see tegelikult toimus.

Alustuseks mõned Didier Rousi sõnad koosolekust. Täna pidi tiim mind ja Navarrot pissitama, lükkama, jootma ja kätel kandma. Mina ütlesin tiimi koosolekul, kui lõpus veel ees grupis olen, siis 1.5 km enne lõppu ma kiirendad, ükskõik, mis enesetunne mul ka on!

Natuke tehnikast:
Tänu suurele col-ile [mäele] – 13 km pikk – , mida täna lõpus ronida tuli, lasin enda velole panna alla Mavicu RS6 850g kaaluvad jooksud (võit võrreldes Ultimate-idega 250 g). Õhku kummidesse lasin lüüa lausa 10 bari (see oli katse-eksitus meetod, kuid kuulsin suhteliselt usaldusväärselt allikalt, et just nii teevad Contador ja Valverde mägietappidel). Kumm kaotab nati pidamist, kuid veerevus on parem.

Start oli suhteliselt kang. Eilne eraldi oli veel jalas, kuid umbes 30 km peal tundsin, et pole enam viga…Toksiinid ja mürgid, mis jalga olid jäänud,
olin välja higistanud. Tiim tegi päev otsa, mida neilt nõuti ja lõputõusu eel oli kõik parimas korras. Sõelusime edasi-tagasi 20.-50. possa vahet ja kõik tundus liiga hea. Pole veel kuue aasta jooksul nii super Cofidist näinud, mega. Kõige ärevam moment oli umbes 5 km enne lõputõusu, kui ühel kitsal laskumisel istusin Valentin’ tagarattas ja ühtaäki pani ta pidurid blokki. Suutsin kuidagi äärde tõmmata ja kraapisin suurt kivimüüri oma parema käega, mis päris
korralikult verele sai tõmmatud. Käis ka kolin ja mõned mehed lendasid mööda asfalti. Pääsesin napilt! Silmanurgast nägin, et keset teed oli pikali maas üks tsiklimees, mis siis ka õnnetuse põhjuseks oli.
Minuga oli kõik OK. Levemel transportis mind kuni tõusu alla pundi ees, kuid Navarro oli külili pannud ja oli meist pea minda kaugusel!
Aga arvestades, millise eraldistardi see pisike spainard eile tegi, arvasin kohe, et ta suudab ette järele sügada, kuid mis hinnaga? Lõputõusul tegin kino ja üritasin kõigile muljet jätta, et mul on lihtsamast lihtsam. Kerisin jalga, hoidsin oma keha nii paigal kui
võimalik ja aeg-ajalt taha vaadates sulgesin oma suu, et kõik näeksid kui lebo mul on. Tunne oli aga keskmine ja just see nõudis väikest show-d, sest niiviisi talitades ei tule keegi mäe peal segama ega vahele pressima. sain ilusti Saxo meeste taga istuda. Mehi pudenes ja mina
tundsin end endiselt normaalselt, olgugi, et kõva pura ma ei tundnud. Pidasin kinni oma lubadusest, et miski kripeldama ei jääks. 1.5 km enne
lõppu hakkasin perset tõstma ja kiirendama, kuid just samal hetkel tegi seda minu ees olev Alberto Contador…Veidi aega logistasin tema taga,
kuid võimu mul nii palju polnud kui temal, ent samas hoidsin pea kilda jagu sellist 1 2 sekundilist vahet. Vaatasin üle õla, Froome tundus kaugel olevat
ja arvasin juba, et wow ma polegi päris sapaka mootoriga täna. Kuid umbes 150 pikka meetrit hiljem tuhises ta minust nagu niuhti
mööda…Mõne aja pärast tegi seda veel 3 meest ja jäin juba väikse vahega maha, kuid suutsin end kokkuvõtta ja nende tuules lõpetada. Tulemuseks 7. koht ja minu tagarattas oli Navarro, kes tegi tegelikult päeva kiireima aja mäe peal. Ta on natuke pettunud, kuid samas rahul. Oleks ju võinud mindsi pakkigi saada, aga hetkel on kokkuvõttes ju veel kõik võimalik…Nii minul kui temal.

Pärast finišit oli tunne nagu teeksin elu viiimaseid hingetõmbeid! Nii kasti suutsin end viimase 1.5 km tõmmata, super! See tähendab seda, et väsimust pole. St kui väsinud olen, siis puudub ka pingutusvõime.

Homme peaks tulema sprindipäev. Nii et väga hea, saab nõksuke puhata.

Tänud pöidlaragistajatele ja tervitused teile!

Jõudsime 25 min enne esimest startijat linnakusse ja otsustasin koheselt minna trassi tšekkama. Niisiis enne starti oli mul teada, mis mind ees ootab, kuna enne sai rada läbi veeretud. Seejärel otsustasin ratast kohendada. Sadulat sai 2 mm ülesse poole tõstetud. Selle uue eraldistardi Lookiga olen sõitnud vaid 3-4 korda ja selle tõttu pole veel possa päris paigas. Kuna Dauphiné on tuuri test, siis kaotada miskit pole. Ainult õppida ja testida, et tuuril kõik millimeetri
pealt jonksus oleks. Otsus õigustas end, kuna olin sõidu ajal nagu vormeli sees, millega sadu teste tehtud…

Lisaks 33 km hommikusele ringile sai veel 25 min soendust lõhutud ja kella 13.24 ehk minu stardiks oli kõik jonksus. Alustasin nagu alati – ühtlane tempo ja jälgisin pidevalt komput, mis andis wattide näol põhjaliku ülevaate minu sõidust. Sain kiiresti aru, et liigun päris vahvalt. Seda kinnitas ka DS, kes raadiosse aegu ja motiveerivaid sõnu hõikas…Kiiresti möödus 10 km ja ka 15km, 20 km läks ka päris ladusalt. Nägin, et minu ees olev Michael Rogers, endine maailmameister sel alal, on mulle üks 15 – 20 sekundit selg ees lähenenud. See lisas veel motti. Kuid mingi 15 km enne lõppu tundsin, et enam ei tule nii kergelt kätte ja algas päris suur võitlus iseenda, tuule ja hõõrdejõuga Watid olid üks 20-25 w madalamad kui alguses ning nüüd ma võitlesin, võitlesin ja
üritasin kuidagi tempot hoida. Vahepeal püüdsin Levemeligi kinni, kuid Rogers tundus olevat juba mindi ja mõned sekundid pealegi kaugusel. Läks isegi selliseks kannatamiseks, et Didier Rousi sõnad tundusid kui kõige hirmsama seebika jutuna ning selle peale tõmbasin üldse juhtme
kõrvast ära (umbes 7km enne lõppu). Alla aga ma siiski ei andnud! Ja võin uhkelt öelda, et viimase 3 km peal suutsin veel sama jõudu hoida, mis
süidu algul! Jeee…olin finišis ja sain aru, et aeg pole kehva. Pilt silme ees virvendas nagu ikka pärast eraldistarte ja kõik aiakirjanikud ja autogrammikütid said sellel hetkel ainult sõimu. Pärast eraldistarte, kus ma enda kohta hea sõidu teen, pole ma mõned minutid võimeline isegi
mõtlema…

Lõpuks siis 19th aeg. JEE, eile seatud eesmärk sai napilt ära tehtud. 400w keskmist, st. vormist veel puudu 20-25 w ja selle eesmärgi pean juba eestikatel ära tegema, mida ma ka kahel viimasel aastal suutnud olen. Ma arvan, et vormi isegi oleks, et juba täna 410-415 w teha, kuid ka täna oli minu hingamisvõime 70% sajast! Pöidlaid, et juulikuuks õietolmu aeg läbi oleks!

Kokkuvõttes nüüd 15th. Kas tuleb top 10 voi niet, sellest saame aimu juba homme. Kui päris kaugele taha ei jää, siis võib vorm päev-päevalt paremakski minna ja suudaksin ehk progressiivselt tõusta. Oleksin juba rahul kui oma 15. koha ära kaitseksin, aga samas ju ambitsioone ikka
rohkem! Unistan etapivõidust…

Homme on ränkraske mägedepäev ja finiš on 13 km tõusu otsas. Annan endast parima! Andke sõrmede ja varvastega jõudu, see loeb mulle
palju!

Meeskond ütles hommikusel koosolekul paarile kutile, et proovigu päeva-atrõõvi saada, kuid stardis oli tee väga kitsas ja mõned mehed, kes koheselt jalga lasid, said vahe sisse ja taga tõmbasid tiimid, kes atrõõvist huvitatud polnud, tee kinni ja rong oligi läinud. Miski siiski valesti ei läinud, sest variant, et jooksikuid kätte ei saada, oli väike. Trass oli ju suhteliselt lihtne ja see eeldas, et sprinteritel kuni lõpuni peaks abilisi jaguma. Ka sel põhjusel matsin enda eilsed mõtted – täna uuesti üritada – maha. Eile oli veidi teine teema, sest viimase tõusu all olid kõik rihmad, aga täna oli trass lihtsam.

Sõit oli enamus ajast kui matk. Olgugi, et keskmine kiirus oli 42-43 km/h, oli pundis siledal sellise tempoga ülim lebo ja jutu sumin. Asi muutus tõsisemaks kui valmistuti 10 km tõusuks ja erilist tõmblemist oli üleval, sest laskumine viis meid viimase põntsu alla. Selleks, et ees olla, tegin pool tööd ise ära ja poole aitasid tiimikaaslased. Ülesanne sai täidetud. Üleval olin umbes 30-40 vahepeal ja pärast mõnda kiltsi allamäge olin juba esi 15. Edasi madistasin nii kuis jaksasin, et ees püsida. Tõusu all olingi seal, kus vaja. Tõusul ma täna lihtsalt istusin ja ootasin. Täna ka “jalutamist” tõusul polnud. Viimasel kildal
olin päris hõivatud omadega, kuid häbi ei pea tundma, sest tõmmati päris korralikult! Edasi järgnes superkiire laskumine. Hoog tundus nii kiire, et vägisi kiskus pilk kompule, et ohh palju see kiirus küll on. No ja ta seal tiksus 90-95 km/h vahel, vägev! Edasine eesmärk oli istuda lõpuni pundi peas, sest viimased kildid tõotasid olla ohtlikud ja kurvilised. Lõpuks finišeerisin ilusti seal, kus tahtsin ja kõik oli OK.

Homme on eraldistart. 35 km täiesti siledat andmist. Vot temposõidus ma kahtlen endas praegu kõige rohkem, kui end esi 20. sõidaks, siis oleksin väga rahul, aga võib ka kehvemini minna. No stress, olen alles Dauphinél, kuid kui homme enam-vähem aja suudan sõita, siis võib lootusi hellitada, et tuleb ka hea velotuur.

Hetke probleemiks on õietolm, mis siin kiirelt vohama on hakanud. Nagu enne tuuri kartsin, et see võib probleemiks saada, siis nii ka on. Eile oli asi veel enam-vähem, sest oli külmem ja jahedam. Puhusin välja 85 %, see 15 %, mis puudu, oleks veel kuidagi talutav, kuid tänane test andis vaid 70 % ja 30 % vähem normaalsest on ikka jube kaotus. Arvan, et nüüd raskematel päevadel võib tulemus kannatada, sest hapnikuvõlg on kiire tulema, kuid sellest ei tohi end häirida lasta, kuna Dauphiné tuleb lihtsalt üle elada. Juulis oleks õitsemisaeg juba suhteliselt läbi, nii et ärme meelt heida, kui Dauphiné kannatab- Tahaks ju küll ühe top10 velotuuri teha, kuid kui probleem on teada, mis tulemust pärsib, siis pole asi hull. Eriti kui teame, et juulis enam õietolmu ei
tohiks olla. Loodame siiski parimat, kuid oleme valmis hullemaks!

Tänud pöidlameestele!

Tänane päev oli üsna pikk – 195 km. Päev oli täis 3-6 km tõuse ehk siis täpsemalt vist üks 7-8 tõusu.

Ilm oli täna parem kui eile. Stardis oli veits jahe – 11 kraadi, kuid päeva lõpus tuli vast 17-18 kraadi ära. Nii et ma ei taha seda nuttu kuulda, et Eestis on
alati kehv ilm! Ma olen nii õnnelik eesti rahva üle! Nautige suvesooja ja olge aktiivsed

Päev sobis kõige paremini atrõõvile või sprinterile, kes ka keskpäraseid mägesid suudab paremini ületada. Nii siis oli plaan üks mees atrõõvi sokutada. Pärast 30 km tõsist pukslemist said 4 meest minema ja meil oli Molard sees, super! Lisaks rõhutati, kui viimase tõusu peal vähegi jalga on, siis proovige, sest “never know” ja viimase 2.6 km 8% tõusu otsast jäi ainult 11 km veel finišini.

Enamus päevast oli vahe jooksikutega 4 minuti ringis, mis distantsi lõpuosas hakkas kahanema. Molard kakkus päris korralikult ja jättis teised kutid maha ning proovis üksi lõpuni nühkida, kuid 20 km enne lõppu saadi temagi kätte.

Päev oli ka üsna ohtlik. Järsud laskumised ning kitsad teed, mis olid ka kehvas olukorras. Õnneks on hetkel rattavalitsemine päris OK.

Siis algas viimane mägi ja lubasin endale, et kui reaalne variant on, siis ma tõusu viimasel kildil ei hakka miskit tagasi hoidma ning 600 meetrit enne tõusu lõppu lükkasin keti eest suurele hammakale ja andsin nii paju kui tuli tõusu lõpuni välja. Mäeka otsas olin üksi ja kuna purakat veel oli, siis olin üsna optimistlik, et siit võib lõpuni minna küll! Kahjuks oli laskumine liiga vähe tehniline ja erilist puhkemomenti seal polnud. Kurvid olid suhteliselt lauged, kus tuli vändata. Oleks ta tehnilisem olnud, oleksin n-ö laskumisel puhata saanud. Vaid üks kurv läks laskumise algul napilt. Oli väga järsk ning kiire kurv, panin sinna kuidagi lollilt pea maas sisse ja juba olin vaimusilmas nägemas, kuidas okastraati lendan, kuid tänu headele piduritele ja kummidele, mis kannatasid kõva painutamist, suutsin olukorra peremeheks jääda. UHH! Tänud Mavicu kummidele ja nende jooksudele, mis pidurdavad nii kuis vaja! Ka oli tuul ebareaalselt tugevalt vastu ja see tegi haiget. Vahe pundiga tiksus vist 15 sekundi ringis ja tundus, et kõik on võimalik, ainult see tugev tuul!
Keskendusin siiski ainult etapivõidule ja korrutasin endale, et ehk laskumise all tuleb kurv ja tuul hakkab puhuma tagant. Kahjuks aga miskit ei muutunud ja nõnda vajusin siledal pundile kiirelt selg ees vastu ja mind neelati 2.5 km enne lõppu. Purakas oli päris hea. Olen kindlamast kindel, et oleksin lõpuni läinud, kui tuult poleks olnud.
Natuke pettunud olen küll, sest võiduisu on liiga suur! Aga samas tegin kõik, et oma janu kustutada. Nii et väga pettunud samas ka ei ole. Võin õnnelik
olla, et üldse proovida jõuan, sest mõned kuud tagasi ei olnud ma pooltki selline Rein Taaramäe.

See rünnak ei tähenda nüüd, et ma tippvormis olen ja etappidel jalutaksin. Pigem tunnen, et progressiruumi jagub ja tõusudel läheb
ikka raskeks. Olen üpris enesekindel ja arvan, et tuuriks võin saavutada vormi, milles varem pole never olnud! Tegelikult on Dauphiné lihtsalt
hüppelaud ja treeningväljaks tuuriks. Kuid tore on end testida, nagu täna sai tehtud. Homme tuleb sarnane finiš – allamäge ja enne
mingi 4 km mägi, kuid päeva jooksul on tõuse vähem. Seega on punt tõusul vast suurem ja kutid rohkem värsked, kuid samas ei saa unustada, et
homme on juba kolmas päev. Kindlasti, kui koiba on, proovin ka homme.
Selleks ürituseks on aga teie pöidlaid vaja.

Kohe igatsesin blogi kribamist, olgugi, et viimane sissekanne polnud just väga ammu. Tuju on kogu aeg nii hea olnud ning siis on alati jutlemise isu, nii et ma nüüd mulisen nats.

Alustan siis sealt, kus pooleli jäi, ehk Prantsuse karikatest, mis toimusid 25.-26. mail. Kuna sõidud olid mega rasked ja viimasel Aulne GP-l, mis peeti pühapäeval, tõmbasin end nii kasti (st. sõitsin end nii tühjaks kui suutsin) siis taastumine nõudis aega! Alles reedel ehk viis päeva hiljem tundsin, et purakat on kõvasti ja vorm tundub hea. Tundub, et olen jälle vormi osas trepi astme võrra üles poole liikunud. Selles aitas palju kaasa korralik taastusmoment nädala esimestel päevadel, kui tundsin ka end väsinuna ning ei hakanudki siis endale enne piitsa andma kui tunne hea oli. Reedeni matkasin niisama mountain bike-ga mööda Lõuna-Eesti kruusakaid ja olin üli rahul, sest ilmad olid ilusad, loodus praegu rõkkab, kruusateedel oli liiklust vähe ja õhkkond mõnus. Lisaks oli tore üle pika aja bike peal olla (maastikuratta seljas).

Reedel pärast trenni sai ka Eestimaa velotuuri Tartu etapi finišis omadele kaasa elatud. Õnnitlen teid kõiki, eelkõike Gerdi abilisi ja Gerti, sest velotuuri ilma abilisteta juba ei võida! Enamus võidusõitudel Cofidise liidrina sõites oskan tiimi eriliselt väärtustada ja tean kui rasket vaeva te pidite nägema, et Gerdile särk selga jääks. Igatahes tore oli üle pika aja olla pealtvaataja rollis, sest nägin sõpru ja tuttavaid ning see õhkkond, mis on telgi taga, on väga muhe ja mõnus! Aitäh vinge elamuse eest Tartu Maratonile ja Indrek Kelgule, kes mulle VIP pääsme ikka suvatses saata

Reede õhtul sai siis kimatud autoga Riiga. Öö hotellis ja järgmine päev lennukiga Riia-Amsterdam-Genf ning veel 1.30 h autosõitu otsa, et kuhugile pisikesse Šveitsi mägikülla hotelli jõuda. Sooviksin hoiatada inimesi, kes plaanivad AirBalticuga kuhugile reisida. Jõudsin 1.30 h varem lennujaama ja check-in/kohvri ära andmine oli vastu mõistust. Rahva rivi oli ikka paarisaja pealine ja 5 min enne check-ini algust ja pärast 1 tund rivis seismist olin alles poole peal ehk siis oleksin pidanud veel tunnikese sabas seisma. Käisin varem juba mingi töötaja juures uurimas, et kus ma seisma pean ja kas mind tullakse hõikama ning otsima kui check-in läbi on. Kästi rivi lõppu minna ja mitte muretseda. 15 min enne sulgemist öeldi sama ja siis jäi mul lihtsalt üle nahaalselt kõigist ette trügida ja võeti jutule. Kui poleks ise mees olnud, siis olekski maha jäänud. Vene-ja Lätikeelset sõimu sain küll igast otsast, aga eesmärk sai täidetud ja lennule ma lõpuks pääsesin. Nii et rahvas varuge aega kui Riia lennujaamas ja kui aega pole, siis pange tuima!

Nüüd siis Dauphiné jutt. Eile sain teha vaid tunni pukki, sest siin oli 8 kraadi – udu ja vihm. Niisiis pidin ma pukil eile trenni tegema ja ainult unistasin sellest heast eesti ilmast (+25 ja Emajões suplemine ). Täna hommikuks oli vihm järele jäänud, aga stardis külm 8-10 kraadi. Starti läksin põlvede, vesti, mütsi ja pikkade kinnastega. Pärast esimest tõusu oli aga juba päike väljas.

Trass oli esimese etapi kohta suhteliselt kang, kuid õnneks lühike- 3 esimese kategooria tõusu ja kokku 125 km. Start oli kohe mäkke, eri tiimid väntasid stardi eel pukki, kuna kartsid, et läheb kohe suuremaks andmiseks. Ise seda teha ei soovinud, kuna olin endas kindel, et ilma sooja tegemata saan tõusust üles. Start oli siiski rahulik – 5 meest lasti minema, taga tee kinni ja tempo madal. Vahe lasti lausa 11. minuti peale. Oli selge, et kutte enam kätte ei saadagi. Ja nii ka läks Veuilleux Europcarist jäi üksi 3.30 mindsaga ette ja punt tuli teise koha peale. Minul oli tunne hea, kuid eelviimasel tõusul tundsin, et lihas pole päris valmis sajaga panema (lihtne nädal oli küll puhkuse mõttes tark tegu, kuid lihas oli ka laisaks muutunud). Esimene etapp tuligi üle elada, sest nüüd saab ainult paremaks minna. Viimasel 6 km finišitõusul oli olemine jällegi parem ja istusin mugavalt top 25 sees. Tundsin, et oleks võinud täna finišeeridagi, aga vara veel…nädal tuleb raske ja pikk! Eesmärk oli +0 sek kaotust saada ja nii ka läks. Loodan, et suudan siin Dauphinél hea kokkuvõte teha – top 15, siis olen rahul.

Tiim funkas täna hästi. Vana mesilane Valentin’ vedas olulisel ajal juua ja teda pean tänama, sest vastasel juhul oleks võinud veidi kehvasti minna. Enne starti ei julgenud meeskonna boss eesmärke paika panna, kuna keegi pole enda vormis just väga kindel. Kõrvalt nägin, et kui nädala sees peaks abi vaja minema, siis Cofidis on praegu tugevam kui eales varem. Ka mina ise olen hetkel üsna rahulik ja enesekindel, vaatame järgnevatel päevadel!

Kuna ma oma telefoni kaotasin ära, siis võib blogi viibida, st. pole nii vahetu kui tavaliselt.

Nädal tuleb raske. Sprindietappe pole, pigem iga päev väiksed pundifinišid 50, 30, 15 meest. Võtmepäevad on 4. etapp eraldistart 32,5 km; 5. etapp neljapäeval, kui lõpetame Valmorel-i tõusu otsas 13km 7% ning viimane 8. etapp, kui lõpetame Risouli mäe otsas 14 km 6.7% (2009 aasta 5. koht oleks vaja vähemalt seal üle sõita )

Nii et nädalaks pöidlaid!!!!

165 km sõitu. Üks suurem ring koos kolme tõusuga, pikim 2 km ja teised kaks vastavalt 1 km ja 500 m ning järsud.

Kuna tiimis puncher sprinterit pole, siis olid kõigil vabad käed ja pidime raiuma nii aktiivselt kui võimalik.

Hommikust saati tundsin, et olen väsinud eilsest. Keha pole nii intensiivse tööga harjunud, kuna selliseid aktiivseid ringidel sõite on vähe ja lisaks ju veetsin 5 nädalat võistlemata.

Minu eesmärk oli täna end tunda hästi ja teha sõit enda jaoks nii raskeks kui võimalik, et saaks korraliku trenni. Ja sellega sain ma üli hästi hakkama!

Võidusõit algas kohe võimsalt ja mul on seda detailselt väga raske kirjutada, sest action oli õhus 24/7. Mingit hingamisruumi ei antud hetkekski, oma osa mängis kätte ka ringide raskusaste, sest ring käis ainult üles-alla ja kurv-kurvi otsa kitsastel teedel.

Seega räägin siis ainult enda olulisematest liigutustest. Esimese ringi lõpus – km 17 – andsin ringi viimasel järsul tõusul, mis oli pooleldi munakiviga kaetud, gaasi ja kihutasime mingi 10. mehega pundilt eest. 15 km hiljem sai punt meid katte. Hirmus andmine käis edasi ja võtsin siis veidi rahulikumalt, kuna olin juba 15 kiltsi sotaga andnud. Täpselt üks ring hiljem oli situatsioon, kus ees oli üks 10 meest ja meil mitte kedagi. Levemel tõmbas sama tõusu, kus mina minema juba olin pannud, nii palju kui torust tuli ja tõusu lõpus panin ma käiku juurde ning läinud ma olingi. Samal hetkel oli vahe ees oleva grupiga 1 minut! Kaaslasteks sain vana sõbra Saramotinsi IAM-ist, Resa Europcarist ning ühe Caja Rural-i kuti. Kahjuks oli Sara surnud ja vahetusi ei võtnud ning pisike hispaanlane nii jõulisel ringil lammutada ei jõudnud ja Resa istus taga. Seega jäi suurem ports tööd minu õlgadele, aga mul oli suhteliselt savi, sest eesmärk ju oligi endale nii palju haiget teha kui võimalik! Niisiis 25 km hullu moodi lammutamist ja esimene punt oli kätte saadud. Sinnani jõudes mõtlesin, et kurat ma olen juba mega surnud, aga minna veel 75 km. Ent säilitasin rahu. Töövaim oli juhtpundil suhteliselt kadunud ja vahe pundiga kahanes kiirelt 30. sekundi peale ning tekkis olukord, kus tõusudel anti nii palju talda kui võimalik, et maha jätta parasiidid, kes tööd teha ei taha. Tõus-tõusu järel ka parasiidid maha jäid ja töö tegemine läks juba libedamalt ja tekkis üksmeel. Sellele vaatamata vahe grupiga üle 45 sekundi ei kasvanud. Olenemata sellest, et jalad olid täis painavat valu, istusin oma väikses 5-6 mehelises pundis suhteliselt mugavalt kartmata, et maha peaksin jääma. Umbes 115 km peal kiirendas meie grupist endine tuuri mägedekuningas Antony Charteaux. Ootasin nati, lükkasin käiku juurde ja pressisin talle kogu jõust järele. Selja taga oli veel vaid üks FDJ rattur. Nii siis olime ees kolmekesi, pundiga vahe umbes 40 s. Andsime 15 km nii, et kapsad ninast väljas ja siis 130 km peal tuli tagant väike grupp järele ning järgmisel tõusul anti nii valusalt, et mina enam ei suutnud ja imesin ära. Taastusin siis umbes 2 km ja peagrupp jõudis järele. Sellest olenemata, et olin kui elav laip ratta seljas, tahtsin punnida veel vähemalt viimase ringini pundiga, kuid nii kui järele jõuti käis pauk ja kumm plahvatas. No ja nii see rong läkski. Sellist kütet enam sees polnud, et üksi järele minna. Nii ma ringi lõpus bussi poole keerasingi.

Selline see mega suitsiidi ralli oli täna. Oma eesmärgid sain täidetud ja purakat oli täna ikka mega kõvasti võrreldes eilsega. Saan veelkord rahuliku südamega öelda, et olen maikuu lõpu parimas vormis, milles eales olnud olen. 345 W keskmist 3.30 h. Elus pole selliseid numbreid varem näinud, super trenn!

Dauphineks olen positiivselt häälestatud. Usun, et konditsiooni on, et vaikselt pildile tõusta. Töötanud olen viimasel kuul just ju pikkade mägedega ja nüüd sain ka vajaliku üli intensiivse trenni. Dauphinel kardan vaid kahte asja – esimene etapp peetakse kõrgmägedes ja esimesel päeval on raske valmis olla, kuid poleks katastroof, kui ma kokkuvõtte peale ei suudaks sõita. Kindlasti oleks võimalus etappidel, kui just astma mingit komejanti kätte ei mängi. Alpides on aasta hulleim allergia aeg ja viimased 2 aastat olen Dauphinel sotiga omadega läbi olnud. Kahtlen, et kahvatu minek seal on tingitud sealsest allergiast ja õitsemisajast, aga seda saame juba tuleval pühapäeval näha, mis seal toimuma hakkab.

Nüüd saan nädalaks ajaks jala lõdvaks lasta, sest töö on tehtud ja nüüd puhkust vaja. Järgmine töö – silmas pidades tuuri – ongi Dauphine tuur.

Olen üli rahul kahe viimase päevaga. Kõik sujub nii, kuis plaanitud.

Kena suve jätku kõigile ja kirjutame juba siis, kui jõuan prantsuse Alpidesse.

Lõpuks ometi koitis päev, kui sain oma velo joonele ajada. Ei jõudnud enam oodata!

Täna oli 185 km pikkune etapp. Esialgu üks suurem ring pea 30km ja järgnev ring koos kahe põntsuga – finiši tõus 1,5 km ja teine põks vast 1 km. Täpselt ei teagi, mitu tiiru sai tehtud, aga lõpus panime siis veel lõpuringe, kuhu kuulus laskumine ja finišitõus.
Meeskonnas erilist suurt taktikat ei saanud teha, sest sellist kiiret puncherit nagu nt. Dumoulin meil enam ju tiimis pole (Dumoulin, kes nüüd Ag-ris sõidab sõidu võitiski).
Start oli suhteliselt rahulik. Väike kassi-hiire mäng käis. Vast 20 km ja siis said 3 väiksema tiimi tegelast minema ja juttu aeti pundis paris pikalt. St vahe jõudis kasvada 13. minuti peale, enne kui Agr otsad üle võttis.
Mul oli tunne päris OK alguses, kuid pea poole sõidu peal vaatsin, et ai kurja, päris kang! Aga ega ma miskit lootnutki. Pole vastavalt valmistunud, et siin särada. Ma isegi ei uskunud, et nii hästi vastu pean. Päris meeletult raskeks läks alles 15 km enne lõppu, kuid ikkagi jäin pundist maha alles 700 m enne lõppu.
Ring-ringilt tempo tõusis ja vahepeal tegid tempot mitmed tiimid – Europcar, meie ja FDJ. Eesmärk oli põhimõtteliselt kõigil sama – küpsetada teisi ja selleks tõmmati iga ring täie laksuga finišitõusu ja see tegi väga haiget, kuid sain ilusti esi 15. kogu aeg üles kuni eelviimase korrani, kui vajusin pundi lõppu. Häbi ei olnud, pundis oli vaid 50 kutti.
Enne finišit 900 m peal otsustasin, et pundiga lõpuni imeda oleks ebahuvitav ja proovisin atakkida, kuid olin juba enne kindel, et nii koomas jalaga saan vaid meeskonna särki korraks pildile tõsta. Nii oligi. 200 m ja punt pani minust niuhti mööda!
Lõpuni sõitsin kerges tempos ja oli hea meel, et lõpuks otsa lahti sai teha. Nii head esimest sõitu pole veel teinudki mai lõpus. 2011. alustasin küll Tartu GP-ga ja olin vist 5 või 4, aga Tartu GP oli oma trassilt poole kergem kui täna. Kahju ikkagi, et eesti velotuuril osaleda ei saa. Ägedam oleks ju kodus sõita, kuid kuna sõit on nädalakese hilisem kui tavaliselt, siis on väike võimalus, et tulevikus joonele saan, sest Tour Dauphine hakkab pühapaeval ja meie tuur lõpeb laupäeval. Nii et Tour de France’i silmas pidades poleks Eestis sõitmine lihtsalt võimalik.
Tänase juurde tagasi tulles – olen rahul, sain super trenni ja nii plaanis oligi. Viimased kuu aega olen küll mägedes rassinud, kuid täiega lõike pole teinud ning tänane sõit oli just selline, kus pidi kõva purakat rakendama. Nii et mission completed. Super trenn. Lisaks on selja taga päris raske nädal mägedes. Alles üleeile sai 5h koos 3000 m tõusuga (üks 55 km mäge) tehtud nii, et sõitsin ka väsimuse foonil.
Üks asi tegi mure. Tundus, et astma oli korralikult kopsus, kuid periood on suhteliselt õudne ka siin. Levemelil mu tiimis jooksid silmad vett ja hing kinni. Loodan, et asi siiski väga hull pole ja see astma on vaid tunne või mööduv. Arsti meil siin pole. Kahjuks vastavat testi teha ei saa seega.

Homme siis jälle umbes sarnane ralli, nii et blogi toodab!